Ka’ach tin paalil
I
Ka’ach tin paalile’
uts tin t’aan in chukik xnook’olo’ob
yéetel in tikinkúunsik péepeno’ob,
juntéenake’ taakchaj in wilik u xik’nal
le xnook’olo’obe’ ka tin tak’aj u xiik’o’ob
yéetel u
yiits junkúul che’.
Le je’ela‘jaajchaj
tin kuxtal:
Bejla’e’ ich k’iin ku máan in jiilankil
ba’ale’ ich áak’ab kin xik’nal…
Cuando era niño
I
Cuando era
niño
atrapaba
gusanos
y disecaba
mariposas,
un día quise
que mis gusanos volaran
y les pegué
alas
con la
viscosa de un árbol.
Esto se hizo
realidad en mi vida:
Ahora
durante los días me arrastro,
pero en las
noches vuelo…
II
Ka’ach tin paalile’ kin chukik kóokay,
kin ji’ik u jojopsáasilo’ob tin wíinkilal
utia’al in júult’abtik in piixan ich u jobnel áak’ab.
Juntéenake’ in chiiche’ tu puk’aj u t’aan ich ja’e’ ka
tu ts’áaj ten in wuk’ ich ch’ench’enkilil.
Bejla’ kéen in wu’uy u wo’oltiken éek’joch’e’enile’,
juntúul kóokayen ku k’a’ajsik u chiich.
II
Cuando era
niño atrapaba luciérnagas,
sacrificaba
sus cuerpos en mi piel
para
iluminar mi espíritu en las entrañas de la noche.
Un día mi
abuela diluyó sus palabras en agua y me las dio a beber en silencio.
Ahora cuando
la oscuridad me envuelve,
soy una
luciérnaga que recuerda a su abuela.
Neek’
In t’aane’,
jump’éel
wóolis chak neek’ kin pak’ik tu tuuch lu’um,
Beyo’,
le kéen
méek’a’ak xma uj tumeen u ts’ook jump’éel in áak’abile’,
yaan
junkúulche’tal tu’ux ch’oj ch’íich’o’ob kun k’ayik in k’ajláay.
Semilla
Mi voz, mi
palabra,
es una
semilla roja que siembro en el ombligo de la tierra,
así,
cuando mi
última noche abrace a la luna,
será un
árbol grande en cuyas ramas, pájaros azules canten mi memoria.
Junk’aal
U kuxtal
wíinike’ chéen le jaaj wíimbal ku p’atik u yoochel te’ lu’um yéetel u juum u
t’aano’…
Le o’olale’
k ojel tuláakal le náayo’obo’ ku popokxiik’o’ob t óok’ol ka’alikil k wenel,
ba’ax unaj k beetike’:
k ajal,
k
chukiko’ob,
k
ka’ansiko’ob xíimbal,
wa k múul
xik’nal yéetelo’ob.
Cierre del ciclo
La vida del
hombre es la única sombra que deja huella y eco…
Por eso
creemos que los sueños revolotean sobre nosotros mientras estamos dormidos,
lo que
debemos hacer es:
despertar,
atraparlos,
enseñarles a
caminar,
o volar con
ellos.
Tomado de:
https://circulodepoesia.com/2017/04/xochitlajtoli-isaac-esau-carrillo-can/
bo’obatil wayak’
Kantúul
ch’ija’an ko’olel ku yóok’ot ich ye’eb,
ich u
ye’ebil u chi’ichnakil áak’ab,
u machmaj u
kiibo’ob,
u luuchil u
báalche’ob,
u xóolte’
t’aano’ob,
payalchi’ob,
k’aayo’ob,
in chiich,
in ka’a chiich,
in óox chiich,
in xkan chiich,
wo’ol u ka’aj u buutsil u ts’u’uts’ kóokomo’ob,
kin wajal ti’ in wayak’ ichil in wayak’,
ara’ax, ara’ax, kin woxo’om,
bolon u yixi’imal éek’juub,
je’ex u neek’ u yich ch’ench’enkile’,
chéejbanak u k’íitilo’ob yóok’ mayak,
Poxom, poxom, ku kíilbal chak paax.
“Bíin
áakamnak a piixan tu chuun u nak’ lu’um”,
“Bíin
jalk’ajak a t’aan tu xuul u taamil ch’e’en”,
“Bíin báalanta’akech tumeen a t’uluch juunil”,
“Bíin sa’atak a jets’eknakil tu ts’u’ noj k’áax”
kulum, kulum, ku síit’o’ob,
poxom, poxom, ku paaxo’ob,
kin wajal ti’ in wayak’ ichil in wayak’,
ku náats’al ten in chiich,
in ka’a chiich,
in óox chiich,
in xkan chiich,
ku ts’áako’ob ten xíiw
utia’al in machej, in wuk’ej, in ts’u’uts’ej,
ku síiko’ob ten junch’aaj u k’aaba’ob
utia’al in ts’akikimbáaj,
ye’eb wo’oltik le ixi’imalo’obe’
le ku paakato’ob lak’ino’:
Ok’om óolal,
“Mixmáak kun ch’a’acháaktik a wíinkilal”,
le ku paakato’ob xamano’:
T’uluch juunalil,
“Mixmáak kun paak’áal tu koolil a puksi’ik’al”
le ku paakato’ob chik’ino’:
Kíimil,
“U k’aay
xooch’ kan a búukintej”
le ku
paakato’ob noojolo’
Saajkilil,
“Juntúul
chak kéej kun okol áalkab tu beelil a k’i’ik’el”
kin jáanjan
luk’ik le ixi’imalo’obo’,
kin wajal
ichil u jaajilil,
junch’áaj
éek’juub ku kukulaankal tin k’ab,
junch’áaj
áak’ab,
junch’áaj
chiich,
ka’a chiich,
óox chiich,
xkan chiich.
Sayabil chiich.
sueño-presagio
Cuatro
ancianas danzan en la niebla,
en la niebla
inquieta de la noche,
sostienen
velas,
jícaras de
balche’,
bastones de
palabras,
de
plegarias,
de cantos,
mi abuela,
mi segunda
abuela,
mi tercera
abuela,
mi cuarta
abuela,
exhalan
bolas de humo mientras fuman kóokom,
despierto
del sueño en el sueño,
ara’ax,
ara’ax, desgrano
nueve granos
de maíz oscuro,
oscuros como
los ojos del silencio,
suenan al
caer sobre la mesa,
Poxom,
poxom, suenan tambores de guerra.
“Algún día
gemirá tu alma en el vientre de la tierra”,
“Algún día
se deslizará tu voz hacia el fondo del pozo”
“Algún día
te perseguirá la soledad”,
“Algún día
se perderá tu calma en lo profundo de la selva”,
kulum,
kulum, brincan,
poxom,
poxom, hacen música,
despierto
del sueño en el sueño,
se acerca mi
abuela
mi segunda
abuela,
mi tercera
abuela,
mi cuarta
abuela,
me dan
hierbas,
las tomo,
las bebo, las fumo,
me regalan
una gota de sus nombres
para
curarme,
la niebla
envuelve los granos de maíz,
los que
miran al oriente:
Tristeza,
“Nadie
pedirá lluvia para tu cuerpo”,
los que
miran hacia el norte:
Soledad,
“Nadie
sembrará en la milpa de tu corazón”,
los que
miran al poniente:
Muerte,
“Vestirás
con el canto de la lechuza”
los que
miran al sur
Miedo,
“Un ciervo
rojo correrá por los caminos de tu sangre”
me devoro
los granos de maíz,
despierto
del sueño a la realidad,
un grano
oscuro palpita en mis manos,
una gota de
noche,
una gota de
abuela,
de segunda
abuela,
de tercera
abuela,
de cuarta
abuela.
De manantial
de abuela.
Tomado de:
https://revistaphilos.com/brasiliana-tres-poemas-de-isaac-esau-carrillo-can/
Buka’aj
Jayp’éel,
jaytúul, jaytéen,
jayts’íit,
jayxéet’, jaywáal,
jaykúul,
Ma’ táan ka’a in suut in k’áat tech buka’aj,
chéen a’al ten wáaj yaan tech:
A
yaabilmajen wáaj.
Cuánto
¿Cuántos sin
vida?
¿Cuántos con
vida? ¿Cuántas veces?
¿Cuántas
piezas?
¿Cuántos
pedazos? ¿Cuántas hojas?
¿Cuántas
plantas?
No te
preguntaré más por cuánto,
sólo dime si
lo tienes:
¿Me amas?
K’a’aytaj
Tsiriiiiiiiiin,
tsiriiiiiiiiin,
ku
k’a’ayta’al cháak.
Tsiriiiiiiiiin,
tsiriiiiiiiiin.
¡Mak a chi’
ch’och’lin!
Ma’ wáa a
wojel yéetel le cháako’, ku wo’oltikuba
ich saajkil in piixan.
Le xmajan najilo’
chéen ku yu’ubik in t’aan,
chéen táan u
paktiken.
Anuncio
Tsiriiiiiiiiin,
tsiriiiiiiiiin,
se anuncia
la lluvia.
Tsiriiiiiiiiin,
tsiriiiiiiiiin.
¡Cállate
cigarra!
¿No sabes
que con la lluvia mi alma se llena de
miedo?
La mariposa
negra, la prestacasas, sólo escucha,
sólo me
mira.
Tomado de:
https://filosofiamaya.com/wp-content/uploads/2021/01/kuxaantaan_voz-viva-del-mayab_baja.pdf

No hay comentarios.:
Publicar un comentario